Hea päev, lilled ja pisimutukad.

Kolmeteistkümnes on mul alati hea päev olnud, eriti veel siis, kui ta reedesel päeval juhtub olema. Nii oli see näiteks 16 aastat tagasi, kui sündis minu kõige suurem tütar - tervelt 4900g. Suurim on ta siiani. :o) Palju suurt õnne talle!
Aga hea oli tänane päev veel nii mõnestki küljest. Nagu alumiselt pildilt võib näha, õnnestus abikaasal meie jõulu ja uusaasta peolaua pärlid ikka kätte saada. Eks ole näha, kas sealt on veel tulemas ja kas mõni ka müügiks jääb. Peaasi, et oma kätte saime. :o)Tööaias oli ka hea päev - mu tantsupartner ja sõbranna käis isakodus külas ja leidis sealsest järvest mulle vesikarikat. Kõõlus veel vettekukkumise piiril paadiserval neid välja koukides. Suur tänu Ailenile!
Aga mul siinkohal küsimus ka - miks kuuest taimest 4 istusid kohe õigesti püsti vette, aga teised 2 vajusid pikali? Kas tegu vaid nö istutusjärgsete kohanemisraskustega ja võib loota, et mõne aja pärast nad ise püsti tõusevad?
Aga siin veel üks vaade minu džunglipeenrale.
Ja tibake ka õisi lähemalt. See mu ainus kollane daalia - eelmisel sügisel naabrinaine sokutas minu juurikate juurde veel ühe. See esimene õis pole just parim, kuidagi räsitud olemisega, vast teised tulevad kenamad.
Külvasin kevadel sinna uude peenrasse neid oranže täidisõielisi saialilli, nüüdseks on 2 taime siis õitsema hakanud, hetkel ei mäletagi, kas kuskil üldse veel noortaimi näha oli. aga need kes lahti on, on ilusad.
Buddleia on ka oma ilusad õisikukobarad avanud, aga...
...mida temaga ette võtta, et need õisikud niimoodi suvaliselt võssa ja murusse laiali pillutatud poleks? Kas ja millal ja kust teda pügama peaks, et põõsas kompaktsem oleks?
Kena kahvaturoosa liilia on ka lahti. Teine liilia, mille värvi ma hetkel ei mäleta, oli niivõrd talinelkidesse ära uppunud, et temal on ainult kaks lehevart püsti, vast järgmisel suvel õitseb jälle. Päästsin ju selle peenra talinelgiuputuse käest ära. :o)
Ka virk-Liisu ehk lemmalts on lõpuks tibake suuremaks otsustanud kasvada. Aga ega ta eriti ikka kividest kõrgemale ei küündi.
Kahvatukollased kressid. Hmm, huvitav, miks ma just neid ostsin, mulle muidu meeldivad rohkem ikka erksamad värvid. Aga üsna kenad seal pimedavõitu peenranurgas.
Varasemad, täppideta-mummudeta, ja need liiliad on mul kõige rohkearvulisemad, pean neid kogu aeg välja rookima, et ikka muud ka peenrasse mahuks. Aga tegelikult on kena selline suur erk laik, onju!
Et te minu juttu gladioolidest valeks ei peaks, ka tilluke tõestus. :o) Nüüdseks juba mitte ainult ei näita värvi, esimesed õiedki lahti. Üks säästuka-segu valge on ka avanemas. seni pole nad veel tugesid vajanud (järgisin istutamisel Muhediku juhiseid), eks näis, mis saab peale nädalavahetuse vihmatorme.
Tähkjas liatris on praegune meetaimede top10 liider. Ka liblikaid oli neil peal miljoon, aga need päeva-paabusilmad on märksa erksamad, kui see mõni aeg tagasi laugunutil maiustanud liblikas, ja lendasid kohe minema, kui paari meetri kaugusele jõudsin.
Aga hiljem jäi üks peaaegu niiduki alla, oli teine üsna räsitud tiibadega ja lendu enam ei tõusnudki, ilmselt olid tema napid elupäevad otsakorral.