Komandeering Kuressaarde.

Eelmise nädala neljapäeval-reedel oli mul komandeering Kuressaarde. Seal oli vaja kiiresti kujundada üks tilluke uuselamukrunt. Algselt oli plaanis asja jaoks 3 päeva, aga kuna mitmed muud põhjused selle käigu just sellesse nädalasse lükkasid, surusid minu eraelulised üritused komandeeringu 2 päeva sisse.
Nii juhtuski et kolmapäeva varahommikul enne tööle minekut tegin kiiruga poja sünnipäevasalatit ja maalisin Kuressaarde katsikukingiks minevat taldrikut vahele. Ja õhtul peale lastehordide lahkumist (oi, ja naisteseltsi välkkoosolek mahtus ju ka veel sinna vahele) hakkasin siis pakkima. Kui vanaema ja tädi jäid veel pooleks ööks lastega lauamänge mängima, tegin mina südame kõvaks ja teatasin, et pean üritama magada. Selleks ürituseks jäänud 4 tunnist ma vast tunnikese ka magasin, ülejäänu oli mingi pooluim täis mõtteid ja ärevust. Kell 4 oli meil (ema tuli minuga kaasa kasutamaks ära tasuta transporti Kuressaarde ja tagasi ning aitamaks mind ärkvel hoida) äratus ja tibake enne 5 siis startisime.
Peale Ristit paelusid mu pilku uhked hõbedased pajud, kohati lausa alleedena, ja imeilusate ümarate õisikutega putked. Need viimased võitsid mu tähelepanu lausa nii palju, et sundisid tillukest peatust tegema. Onju kena!?
Ja Virtsus avaldus taaskord minu kummaline arusaam maailma asjadest - mulle tõepoolest meeldivad need moodsad tuulikud. :o)
Praamile saime rohkem kui pool tundi enne väljumisaega, aga meie ehmatuseks hakkas praam peaaegu kohe peale meie pardale saamist liikuma. Saartemarsruudil rohelisemast rohelisem, haarasin pootsmanil nööbist ja küsisin hirmunult, kas see ikka on Saaremaa praam, et niimoodi pool kaheksa juba välja läks (iccc, praam käib ju ikka Muhu-vahet!)? Mind rahustati muheda naeratusega maha, et on-on, lihtsalt juba alustati tihendatud graafikuga ennetades Kuressaare Merepäevade ummikuid.
Nii juhtuski, et maabusime Kuivastus juba kell 8 ja võisime edasi rahulikumas tempos vurada.
Nii varasel hommikutunnil muidugi mingeid turismiobjekte veel avatud polnud, aga vaataja silmad õnneks kella järgi ei avane.
Eemu tuulik hommikupäikeses.
Komandeeringu töisest osast võib öelda vaid seda, et üritasin anda endast parima ja jõuda napi aja jooksul võimalikult palju. Minu õnneks oli tubli perenaine välja otsinud võrratu Kudjape Aiandi, sest Bauhofi ja Rautakesko olematu taimevaliku juures oleksin ma suisa hätta jäänud. Kudjapelt aga võis saada peaaegu kõike, mida hing ihkas. Tõin sealt mandrilegi mõned taimed, täpsemalt 5 erinevat sõnajalga.
Aga neljapäeva õhtul rampväsinult õhtust süües (oli mingi konnanimeline pubi) avastasime sellest hoovikesest ühe kummalise puu. Oleks nagu kuuse ja kadaka ristand, st kadakaokstega kuusk. :o)))
Ööbisime me Grand Rose Spa hotellis, mis oli iseenesest mõnus koht, aga ausalt öeldes sai neid roose küll lõpuks juba liiga palju. Ja parkla oli ka häbematult pisike, pani minu viletsad manööverdamisoskused viimseni proovile. Ega ma ka ei hellitanud - ühel korral lasin ratast autokatusele pakkival välismaalasel vaadata kas ma ikka teisest mööda mahun ja teisel korral jooksutasin administraatori leti tagant õue, et olla kindel, et minu majast lahkumisel teised minu parklanurgas kükitavast autost ikka mööda mahuvad. Oi, ja siis ajas mul veel hinge täis lahkumispäeval värava ette manööverdanud õlleauto, õigemini selle juht, kes oma kaupa hotellile maha laadis lausa teokiirusel. No ma ei tea, selle asja võiks ikka kuidagi teisiti ära organiseerida, sest mõnel hotellikülalisel võib ju näiteks kiire lennukile olla? Minu kallid lõunaminutid igatahes kadusid ja pidingi lõunasöögi õhtusse edasi lükkama. :o(
Kui aed oli juba enam-vähem, pooled taimed maha istutatud ja teised õigesse kohta murule potsatatud ja kui kell oli juba 7 õhtul, sain ka lõpuks muda maha pestud ja ontlikumad riided ülle veetud. Siis veel viimased juhtnöörid perenaisele, südamlikud hüvastijätukallistused ja võisingi suunduda linna peale ema otsima. Saime kokku päris südalinnas ja suundusime kohvikusse kõhtu täitma ja tibakeseks puhkama. Vajasin seda pausi hädasti, et jaksata jälle kodu poole vurada. Olime seda kohvikukest luuranud ka eelmisel õhtul, aga siis jäime hiljaks, see oli enne juba suletud. Aga kummaline, et me tol õhtul jooksime peaaegu otsa imele ilma teda märkamata. Siin ta on:
Tegelikult oli teda väga raske pildistada, sest ta oli naabriks teistele suurtele puudele ja võrad sulandusid kokku. Aga ma püüdsin. Muidugi oli ta juba ära õitsenud, seega pool ilust läks kaduma. Aga oli ikka võimas puu! Harud olid murdumise vastu rihmadega kokku tõmmatud.
Umbes 8 paiku hakkasime sõitma ja jõudsime kenasti 9sele praamile. Ehkki taevas oli loojangu eel üsna pilves, näitas silmapiiririba meile siiski kenasid värve.
Praam oli jällegi peaaegu tühi, suured autode hordid liikusid merepäevade reede õhtul ikka just vastupidises suunas. Kullamaanigi oli tee täis vastutulevaid autosid, aga siis pöörasime Märjamaa poole ja asi läks rahulikumaks. Märjamaal saime ka neljarattalise sõbra kõhu täis söödetud ja suundusime Rapla poole. ema tegi väikese kõne tädile ja ajas vanainimese voodist üles. Paarkümmend minutit hiljem ootaski meid tass aurava teega ja mustsõstrakarp. Ja üliõnnelik tädi! :o) Aga et sõita oli veel üsna palju ja kell hiline, jäi see külaskäik väga napiks. Mööda väikeseid teid Juuru kaudu Kosele oli sõit veel mõnus, sest kõrval oli ema, kellega lobiseda. Aga vot see viimane 50kilomeetrine lõik Koselt koju oli küll tappev. Pidasin auto ikka mitu korda kinni ja tegin 3 tiiru ümber masina ja 10 kükki, et ärkvel püsida. Maja ees ma enam autost välja kobida ei jaksanud...