Natuke ma kahtlen kõigi nimede õigsuses, seega, kui kellelgi on vastuväiteid, palun lahkelt sõna võtta. Ise olen selles valdkonnas ikka täielik uustulnuk.
Selle pärljala nimes ma kahtlen. Ta pidi küll äbarik olema ja sain poole hinnaga, aga pildiotsing andis mulle üldse sootuks teistsuguse taime.
Keel-raunjala pildistamine läks tiba untsu. Tööpäeva lõpp venis nii pikale, et siis oli juba kiire koju ja avastasin alles fotokast maha laadides, et selle kiirega polnud käsi ka korralikult paigal olnud.
Ja paar üldvaadet ka sellele varjualale garaažiseina ääres.
Suured sõnajalad siin on eelmisel sügisel Karepa Ravimtaimeaiast toodud, kus nad metsast vägisi ürdipeenardesse trügivad ja Katrin lahkelt oli nõus mõnest isendist lahti saama . Nende liiki ma pole veel määrata suutnud.
5 kommentaari:
Võib-olla ma ei mäleta õieti aga see keel-raunjalg pidi vist eesti tingimustes vähe pirts olema. Külmakartlik ve. Vai nõudis mingit spets pinnast. Ai ma ei mäleta. Vanadus, vanadus.
Aga muidu on sõnajalad kihvtid, endale tassiks neid ka aga noh, mis teha, pole kohta õiget
Sõnajalad meeldivad mulle ka. Hirmsasti kohe - aga ka pole nende jaoks sellist head kohta.
Aga ütle, mismoodi sa sealt varjunurgas nende vahel muru niidad? Pildi pealt tundub, et niidukiga seal vahel küll niitma ei mahu.
Paar suuremat kohta saan ettevaatlikult trimmeriga, edasi lähevad käärid käiku. minu nägemuses kasvavad hostad ja muud nii lopsakaks, et ajapikku see muru seal hääbub, ta niikuinii kiratseb seal põhjaseina ääres. Aga kas see nägemus ka teoks saab...
Igatahes on see selline koht, kuhu mingid multškatted minu meelest ei sobi, kuna sama ala kõrval lõppeb paeservaga kõrgpeenar ja paljas muld pole hetkel ka veel hea, kuna taimed alles üsna noored. Tööd on, aga noh, mulle ju selle eest palka makstaksegi ;o)
Sõnajalad on ühed mu suured lemmikud.
Aga ma küsin, et mismoodi Sa neid ühes peenras kasvatad?
Enamasti vajavad nad haput pinnast- selliste jaoks on mul turbapeenar.
Aga raunjalad vajavad vähemalt neutraalset mulda, vale mullareaktsiooni tõttu peetaksegi neid vahel pirtsakateks ja seetõttu nad ka hukkuvad, adiantumitele oleks vaja isegi nõrgalt aluselist pinnast. Ja säärased sõnajalad on mul küll eraldi, siis saan ma nende kasvunõudeid paremini täita.
Üldiselt võiks selle sõnajalapeenra ikkagi multsida ja neile on küll sobilik männikorp kui aias pole massiliselt tigusid. Ega ta pae kõrval nüüd nii hirmus võõras ka pole. Põhja pool on ju männimetsi piisavalt. Siis saaks rahuldatud ka sõnajalgade niiskuselembus. Heintaimed võtavad ikkagi vajalikust niiskusest ju suure osa endale
Hmm, erinevatele mullareaktsioonidele ma küll ei mõelnud. Lähtusin vaid varjust ja niiskusest. Kuna koht on vihmutitega korralikult kaetud ja varjus, pole seal niiskusega küll probleeme. Aga vaatame, minu põhimõte taimede kasvatamisel ongi katse-eksituse meetod, st. eriliselt ei poputa kedagi, lopsakaks muutub see, kellele antud tingimused sobivad. Aga multšiga on ju jälle see häda, et ta vajab-tekitab mingi peenrapiirde, aga vot just see piire sinna ei sobi enam minu arust, sobibki just nii, et sujuvalt lähe muru üle lopsakateks taimedeks. Aga ma pean mõtlema, kui esialgu see multš panna ainult kitsa sõõrikesena ümber taime, nagu seal mullalaik niikuinii on... Igatahes suured tänud nõuannete eest!
Postita kommentaar